Muinasjutt “Lumivalgeke” on vana nagu aeg ise. Kõik tunnevad kuningannat, kes soovis, et tema tütrekesel oleks nahk nii valge kui lumi, huuled nii punased kui veri ja juuksed nii mustad kui eebenipuu. Kuningat, kelle naine suri ning kes peale uue naise võtmist pidi sõjatandrile minema, et oma kuningriiki kaitsta. Lumivalgekest, kes igatses oma ema ja isa ning keda kuninga uus naine ei sallinud. Võõrasema- Kuningannat, kes oma kambrikeses küsis võlupeeglilt: “Peeglike, peeglike seina peal! Kes on kaunim kogu maal?”. Võlupeeglit, kes ei saanud valetada ning tunnistas lumivalgekese kurjast kuningannast kaunimaks. Printsi, kes armus esimeset silmapilgust kõige kaunimasse printsessi. Kütti, kelle kuri kuninganna saatis lumivalgekese südame järele, kuid kelle süda hoopis leebus. Ja muidugi pöialpoisse, kes töötavad kaevanduses ja elavad seitsmekesi muinasjutumaa metsas.

Janika Sillamaa muusika ja Kaari Sillamaa laulusõnad ning libreto loovad sellest kaunist muinasjutust aga veelgi kaunima lavateose ja lasevad ka kõige kalgima südamega inimesel tunda end jälle lapsena.